Voltižeerimine

[Kristi]

Voltižeerimine on ala, mida algtasemel peaks harrastama iga tulevane hobusemees. See annab hea tasakaalu ja õpetab hobust paremini tunnetama, rääkimata iseenese füüsise arendamisest.
Voltižeerimine on FEI (Rahvusvaheline Ratsaspordi Föderatsioon) poolt tunnustatud ratsaspordiala alates 1983. aastast. Hobusel võimlemine oli vanal ajal osa militaar­sest treeningust, ent vajus siis unustusehõlma ja ühel hetkel ei tundnud sellest enam keegi puudust. Pärast Teist maailmasõda taaselustati voltižeerimine spordialana ning 1984. aastal demonstreeriti seda Los Angelese olümpiamängudel. Tänapäeval peetakse maailma suurimaid voltižeerimisvõistlusi maineka ürituse WEG (World Equestrian Games) raames ning loomulikult on tähtsal kohal mitmesugused meistrivõistlused eesotsas maailmameistrivõistlustega.
Voltižeerimist kirjeldab kõige poeetilisemalt FEI kodulehekülg: see on ala, kus voltižeerija saab ennast koos hobusega harmooniliselt võimlemiskunsti kaudu väljendada. See nõuab silmapaistvat tasakaalutunnetust, suurepärast füüsilist vormi ning koordinatsiooni.

Võistkond
Võisteldakse nii ühekaupa, paarides kui ka tiimides. Seega koosneb voltižeerimis­esindus vähemalt kolmest osalejast, kelleks on voltižeerija(d) (kuni 6, lisaks valikuliselt üks varuvoltižeerija), kordetaja (inimene, kes jooksutab hobust nööri otsas) ning hobune ise. Eraldi arvestust peetakse mees- ja naisvoltižeerijatele, kui nad esinevad ühekaupa; võistkonnas võib olla mõlemast soost liikmeid.
Iga etteaste algab ja lõpeb võistlusplatsil peakohtuniku tervitamise ehk auandmisega. Nii on see tegelikult pea igal ratsaspordialal. Sissetulekuks võib kasutada muusikat ning tavaliselt seda ka tehakse. Kordetaja jookseb sisse koos hobusega ning paneb ta ringile ehk nööri otsas traavima, kuni kohtunik annab märguande alustamiseks. Võistkond või üksikvõistleja siseneb areenile tavaliselt koos eelmainitutega.
Rahvusvahelistel võistlustel osalev voltižeerimishobune peab olema vähemalt seitsmeaastane. Seda vanust loetakse hobuse täiskasvanuks saamise eaks. Kuigi voltižeerimises tuleb suurem pingutus teha võistlejatel, võib sama hobune päeva jooksul võistelda mitte rohkem kui korra koos võistkonnaga ja kaks korda koos individuaalesitajatega.

Riietus ja varustus
Võistlejad peavad kandma kehale liibuvat turvalist riietust, millel võivad olla mustrid, kuid kindlasti ei tohi olla nii-öelda lahtisi otsi ehk kehast eenduvaid riideosi, mis võiksid ratsanikule või hobusele ohtlikuks saada. Tiimidel on kohustus kanda ühesugust vormi ning ka kordetaja riietus peaks ülejäänuga harmoneeruma. Kõik võistlejad peavad kandma ka numbrit (tiimis 1–7), mis paigutatakse kas paremale käsivarrele, paremale reiele või seljale.
Hobuse varustusse kuuluvad valjad, spetsiaalne kindlamõõtmeline pehme tekk ja pehmendustega voltižeerimisvöö, millel on käepidemed, ning ratsmed, mis kinnituvad kummalgi pool hobust vöö külge. Lubatud on ka jalasidemed ehk pinded ning kaitse eesmärgil kalossid eelkõige nendele hobustele, kellel on kalduvus oma kapjadele ise peale astuda või neid riivata.
Samuti võib hobune kanda kas ilu pärast või praktilistel kaalutlustel (näiteks liiga tundlikud kõrvad) mütsi.
Kordetaja varustuseks on korde ehk pikk tugev nöör, mis kinnitatakse sisemise suuliserõnga külge, ning piits. Piits on kerge abivahend, mille abil hobust suunata ja juhtida, hobust sellega mõistagi ei lööda.

Etteaste
Hobune peab jooksma galoppi ning see on võistlusalast tulenevalt kas määratud või määramata, kummast jalast ehk kummale poole ta seda teeb. (Muide, on oluline, et hobune jookseks galoppi sisemisest jalast, mitte välimisest, mida nimetatakse kontragalopiks.) Jooksuringi diameeter ei tohi olla väiksem kui 15 m ning tavaliselt on märgitud ära ringi keskpunkt.
Esitatakse nii kohustuslikke kui vabakavasid ning enamasti saadab neid muusika. Harjutused on atleetlikkust ning head tasakaalu nõudvad jõu- ja ilunumbrid, kui nii sobib öelda. Kohtunikud hindavad kõiki harjutusi eraldi, kusjuures osa harjutuste juures hinnatakse ka hobusele selgahüppamist, mis voltižeerijatel käib tavaratsutaja mõistes mängleva kergusega. Harjutuste hulka kuuluvad püstiseis ja põlvitamine ühel jalal, kätelseis, jalgade eri asenditesse õhkuloopimine kätele toetudes, tiimikaaslaste kandmine ja palju muud.
Vabakavades on tiimil võimalus näidata oma artistlikkust, sooritades harjutusi ka kahe- ja kolmekaupa. Rohkem kui kolm ratsanikku korraga hobuse selga minna ei tohi, ja vähemalt kaks neist peavad seejuures säilitama füüsilise kontakti hobusega. Vabakava koosneb staatilistest ja dünaamilistest harjutustest, mis tähendab, et esimesel juhul peab asendit säilitama vähemalt kolme galopisammu jagu, teisel juhul hinnatakse harjutuse raskust sõltuvalt sellest, kui keerulisse ja võimatusse kohta (tulenevalt gravitatsioonireeglitest) suudab voltižeerija hetkeks viia oma keha raskus­keskme.

Võistluspaik ja hindamine
Voltižeerimisareen on vähemalt 20 x 25 m suurune pehmemat sorti pinnasega ja siseruumide korral vähemalt 5 m kõrgune ala või hoone, kus publik tohib istuda mitte lähemal kui 11 m korderingi keskpunktist. Umbes sama kaugel, ent maast veidi kõrgemal, istuvad kohtunikud, keda rahvusvahelistel võistlustel peab olema vähemalt kolm.
Kohtunikud annavad hindeid nullist kümneni täpselt nagu koolisõiduski. Mõistagi on kümme selline hinne, mille kohtunik annab harva, mitte muidugi tahtlikult. Nii kohustuslikud kui vabakava harjutused tuleb sooritada graatsiliselt, kuid ratsaniku tugev füüsiline vorm on väga oluline. Hinnatakse voltižeerija(te) tasakaalutunnetust, atleetlikkust, rütmitaju ja ajastust harjutuste esitamisel (näiteks selga- või mahahüpe), painduvust ning koordinatsioonitaju. Vabakava puhul loeb nii esituse raskusaste, ülesehitus, kõikide soorituste korrektsus kui hobune ise. Hobune peab olema kuulekas, hea rütmiga, väga turvaline ning sundimatu liikumise ja käitumisega.
Kõigi FEI poolt tunnustatud ratsaspordialade määrustikud algavad ühe ja sama käitumiskoodeksiga, mis määratleb mitmel eri viisil hobuse heaolu ning sellest lähtumise vajaduse. Nii treeningud kui võistlused või ükskõik millise isiku huvid muutuvad tähtsusetuks hetkel, kui hobusega on juhtunud õnnetus, ta on haiglane või talle on tehtud viga. Selliste olukordade ennetamiseks, aga ka lahendamiseks peavad kõik rahvusvahelised võistlused algama veterinaarülevaatusega. Nii ka voltižeerimises. Loomaarstide komisjoni ees tuleb näidata, et hobune ei ilmuta valuaistinguid, jookseb korrapäraselt ning käitub normaalselt. Alles siis on tal luba võistelda. Ka kogu ürituse vältel, ükskõik kui pikk või lühike see ka ei oleks, jälgib korrapidajate meeskond ning kohtunike kogu kõikide võistlevate hobuste seisundit ning võib kahtluse korral neid kutsuda nii dopinguproovile kui uuele arstlikule läbivaatusele.

______
Kerge tutvustus voltižeerimisest. Tegelikult tahtsin teada, kas kellegil siin foorumis on olnud kokkupuudet voltižeerimisega?

Tekst: http://www.lemmikajakiri.ee/est/?articleID=604

[Külaline]

Ahaah! Päris esmakordne tegevus, minu silmis. Aitäh Kristi, et selle siia panid. Tutvun lähimal ajal kindlasti lähemalt ka.

[Poni]

Lagedil tegeletakse (või tegeleti) voltižeerimisega päris aktiivselt. Vähemal määral olen näinud voltižeerijaid Veskimetsas ja Tondil.

[HellluHorse]

Olen kuulnud päris palju. Kui ma ei eksi(palun parandage siis) on see lihtsamalt ja esmakordselt kuuljale lihtsam seletada kui võimlemine hobusel. Olen ise kahel korral võimlemistrennis olnud kus terve trenn võimlesime. Neil kordadel oli see Timmo tallides. Tegime ümbermaailmareisi , kääre ja muid selliseid. Lõpus võis pääsukest proovida kes julges(see siis põlvedel mitte püsti).

[Hobu]

Soome parimad voltižeerijad on ka Eestis oma oskusi näitamas käinud (väga ammu), 14.-16.juuli 2006 Veskimetsa ratsakeskuses.

Selline näeb voltižeerimine välja:

[Poni]

Hobune on läti tõugu Limits, kelle turjakõrgus oli üle 180cm kui ma ei eksi.

[Hobu]

Ei eksi, täiesti Limits jah .

[FriendsForever]

Kas Eestis kuskil keegi trenne ka annab? Endal tekkis täitsa huvi selle vastu, olen tantsimas ja akrobaatikas käinud, ei tohiks voltižeerimine raske olla aga hobuse seljas... olen ainult kääre, leevikest ja muid selliseid värke teinud

[Hobu]

Leidsin youtubest super hea video voltižeerimisest, (peaks olema hobusel Limits) Megan Benjamin- Naiste Kuldmedali omanik 2006 .
Soovitan vaadata:



Ütlen veel lisaks, et pole üldse ime kui 2-3 voltižeerjat hobuse seljas on .

[Hobu]

Võistlustel peab voltizeerija ettenähtud järjekorras sooritama seitse kohustuslikku elementi. Need seitse elementi on järgmised:

Selgaminek
Põhiistak
Pääsuke
Veski
Käärid
Püstiseis
Mahahoog

[Hobu]

Hobune on läti tõugu Limits, kelle turjakõrgus oli üle 180cm kui ma ei eksi.

Ahjaa, Limits on Eestist ostetud .

[kristiinat]

Minuarust on voltiseerimisega selline lugu et kui sellega tegeleda tõsisemalt peab kindlasti omama oma hobust kellele saad olla kindel ning kes ei löö ja on rahulik.
Kahjuks voltiseerimine ei ole eestis eriti kuulus ning inimesi kes sellega tegelevad on väga vähe eestis kuna siin ei korraldata sellealalisi võistlusi.

[Sponsored content]